“Jimmy, ei,” toetasin käe ta õlale ning pigistasin seda, meeleheitel ta tähelepanu järele. Ta lükkas oma tumedad juuksed slime eest ning pigistas vaid oma käes olevat viski pudelit. “Millal sa lõpetad, Bri?” ta isegi ei vaevunud mulle otsa vaatama, võib-olla ta lihtsalt ei mõistnud kuhu ta oli sattunud. Miks ta seda endaga tegi? “Jimmy –,” neelasin kurgus oleva klombi alla ning haarasin mõlema käega ta peast, “palun kuula mind.” Jimmy ägestunud silmad vaatasin minu omadesse ning ta kulmud tõmbusid kortsu, järsk silma-kontakt ehmatas mind ning ma tõmbusin ehmunult eemale. Ta punakad silmad mis olid justkui vaid poolenisti ärkvel, kaugel.
“Ma ei muutu, Brianna. Jäta mind ükskord rahule,” see mürk mis koos ta sõnadega läbi ta huulte voolas oli miski mida ma ei oleks kunagi osanud arvata, mitte temalt. Mitte Jimmilt. Langetasin pilgu ning surusin huuled peenikeseks kriipsuks, „ma tahan vaid aidata.“ Jimmy tõusis määrdunud diivanilt ning toetas oma käe mu õlale, tuikudes minu kõrgusele kummardudes surus ta oma huuled vastu mu põske ning vaatas mulle oma hele siniste silmadega otsa. Kerge naeratus kaardus ta huultele. „Anna andeks, pisi-Bri, aga ilmselgelt on liiga hilja,“ sosistas ta, veider naeratus ta suud vallutamas ning silmi ebainimlik tuhmus ilmumas. „Jimmy –,“ tahtsin öelda, et armastan teda, aga ta raputas pead, suudles mu laupa ning ajas end sirgu enne, kui ükski sõna suutis valla pääseda. „Anna mulle andeks, Bri,“ mulle selja pööranud, sammus ta raskete sammudega toast välja.
„Brins, kullake, Brinnu,“ mu õlgu raputati ning silmi avades avastasin enda kohal kõrguva uduse inimkuju. „Bri,“ sosistas madal hääl uuesti ning tõmbas sõrmedega läbi mu heledate juuste. „Zacky,“ naeratasin kergelt ning lükkasin end käte abil istukile. Vaatasin uimaselt ringi, mu toas tundus midagi teistmoodi olevat, võisin vanduda, et mu kardinatele oli varem tehtud mitmeid pisikesi auke, kuna mulle meeldis kuidas päike läbi nende ronis ning jättis iga kord erineva mustri toa põrandale. Tihti meeldis mulle lihtsalt istuda ja vaadata, milliseid kujundeid see põrandale erinevatelt kõrgustelt moodustas. Nüüd olid kardinad mustad ning paksud, imedes kogu toa valguse endasse ning lastes päikesel vaid väikese prao vahelt sisse piiluda. Kortsutasin kulme. „Kus mu kardinad on?“ küsisin mehelt kes oli end mugavalt mu voodile asetanud. Murekorts, mis juba alguses ta laubal oli olnud, süvenes nüüd veelgi ning ta ronis minu kõrvale, käega õrnalt mu põske silitades.
„Kullake sa lasid nad ära visata,“ lausus ta vaikselt, justkui lootes et sel juhul ei kuule ma ta sõnu. Vaatasin talle otsa kui totaalsele jumardile. Miks ma peaksin seda tegema? „Mida sa ajad? Miks ma peaksin oma kardinad välja viskama?“ mulle oleks võidud sama hästi pea maha saagida ning seejärel väita, et seda ise teinud olin. „Brianna –,“ mu nimi väljus ta suust kui ohe, „sa ei tahtnud ühtegi mälestust Jimmyst, peale teie pildi.“ Zacky langetas oma pilgu ning asetas oma käe minu omale. „Miks ma peaks seda tahtma?“ tõsiselt? Miks ma midagi aru ei saanud? Tundus nagu oleksin vajunud kuskile tulevikku, vaatasin ehmatusega oma käsi. Kui need vanad ja kortsus oleksid olnud, oleksin ma ilmselt hulluks läinud, kuid miski ei oleks trumbanud üle uudiseid, millest Zacky mind teavitas.
„Jimmy on surnud, Bri,“ vaatasin lolli pilguga Zackyle otsa. „Zacky, see on ausõna kõige haigem nali, mis sa teinud oled.“ Oleksin tahtnud talle hea obaduse vastu nägu anda. Ta vaatas mulle murtud pilguga otsa ning ma tundsin kuidas mu süda mu rinnust välja kisti. „Anna andeks, Bri, aga ma ei tee nalja. Ma ei tee nalja mitte ükski hommik, millal ma seda sulle seletama pean. Jimmy on surnud, palun aksepteeri seda. Meile teeb haiget sind nii nähes, sulle iga kuradima päev seletades, et teda pole. Palun, Bri, palun,“ ta pobises kõik koos pisaratega, samal ajal haarates meeleheitlikult mu õlgadest ning mind õrnalt edasi-tagasi raputades. Ma rappusin ta käte vahel kui surnu, pilk mu öökapil oleva pildi külge naelutatud ning mõistus tühjem, kui miski muu. „Ei Zacky!“ hüppasin voodist hirmunult välja ning vaatasin talle suurte silmadega otsa. „Ei, sa oled hull. Ära kunagi enam nii räägi! See ei ole naljakas!“ tormasin vaid magamisriiete väel toast välja ning jooksin koridori teisel pool oleva toa ukse juurde.
„JIMMY!“ haarasin ukse lingist ning vajutasin selle alla. „Jimmy, ma ei tea, mis –,“ jäin keset tuba seisma. Tuba oli korras. See ei olnud kunagi korras. Jimmy elas hullemini kui siga. Ta voodil ei olnud voodipesu. Toas kummitas vaid ta naer, kajades nagu koopas niivõrd tühjade seinte vahel. „Jimmy,“ sositasin ning sundisin oma jalgadel paar sammu edasi astuma. Mu ees olev täispikk peegel peegeldas mulle hoopis teistsugust isikut, kui ma end mäletasin olevat. Juuksed sentimeetreid pikemad, nahk kahvatu ning keha täielikult ära nälginud. Mu rinnal ilutses imeilusa kirjaga tatoveering. Täpselt südame kohal.
You’re my Fiction. FoREVer.
„Ei,“ raputasin pead, püüdes end veenda, et see on uni. See pidi olema. „EI!“ karjusin enda peegeldusele ning vajusin põlvili. Mu käed oli surutud vastu peegeldavat pinda ning ma karjusin, vaid sellepärast, et see tundus kui hingamine. Tundus nagu see oleks ainuke pääse võimalus, mille süsihappegaas mu suust leidis. Mu rusikatesse surutud käed peksid mu ees olevat peeglit ning ma ei suutnud aru saada, mis ümber minu toimus. Mu suust väljusid erinevad sõnad, kuid pealmiselt tema nimi. Ta ei saanud olla läinud.
„Brianna,“ ukse poolt kostunud hääle omanik jooksis minu poole ning üritas mind endaga kaasa tõmmata. Vaatasin mind jälgivatesse pruunidesse silmadesse ning nägin seal oma viimast lootust. „Brian, kus Jimmy on. Palun kutsu ta siia, Brian. Brian palun,“ kobasin kätega mööda ta keha, kuid siis lihtsalt tema külge kleepudes varises kogu tõde mu peale kui laviin. Brian pigistas mind endale lähedamale ning peitis pea mu kaela sisse, ka ise varjamatult nuttes. „Anna andeks, anna mulle andeks, Brian.“ Ta vajus mööda seina alla ning tõmbasin minu endaga kaasa. „Ma kaotasin Jimmy, Bri,“ lausus ta mu juustesse, siiani minust kramplikult kinni hoides, „palun ära sunni mind sind ka kaotama.“ Raputasin pead. „Anna andeks,“ sosistasin nõrgalt ning üritasin oma käsi liigutada piisavalt, et enda käed ümber ta talje mässida. Samal ajal neid kahte sõna aina uuesti ja uuesti sosistades.
Mul tõesti oli kahju.
